Matkatoit vol. 3

Käisin Pärnumaal Kabli linnujaamas linde uurimas. See kant on mul üsna avastamata, seega lasin end autoga tagasiteel RMK Laiksaare metsaonnis maha panna. Kotis oli kõik eluks vajalik olemas, seega veetsin ühe öö uhkes üksinduses keset võõrast metsa. Kohale jõudsin kottpimedas, seega hommikune üllatus oli suur – kui ilusasse paika ma sattunud olin! Kohe metsaonni sissepääsu lähedal asub oja, kus sai end hommikul supeldes värskendada. Hommikusöögi valmistasin lõkkel.

Õhtul turgutasid keha keedetud riis ja läätsed avokaado-tomati-jääsalatiga. Hommikusöögiks valmisid lõkkel päts grillitud leiba, kurgi ja purgi ubadega ning magustoiduks sütel grillitud banaan datlitega. Vahepalaks kohalikud bussipeatuse puude alt korjatud õunad, lisaks banaanid.IMGP9356

IMGP9374

IMGP9388

IMGP9390

IMGP9396

IMGP9398

IMGP9400

IMGP9404

Advertisements

Teistmoodi kartul ja porgand

Niiviisi ribastatult ja aurutatult maitseb see roog eriti värskelt ja maitsekalt.
IMGP7885

4 suurt kartulit
2 porgandit
1 kurk
basiilik
roosa sool, Cayenne’i pipar

Ribasta kartulid, porgandid ja kurgid. Auruta kartuli- ja porgandiribasid umbes 7 minutit. Maitsesta soola, pipra ja basiilikuga ning serveeri kurgiribadega. Lisaks sobib siia peale lisada ka päevalilleseemnetest majoneesi, mille retsepti leiad Kätlini blogist.

Intervjuu

Photo on 19-07-15 at 13.21 #5Mu endine kursaõde, Ragne Toompere, kes õpib nüüd Viljandi Kultuuriakadeemias kultuurikorraldust, tegi ühe õppeaine raames minuga intervjuu veganluse teemal.

Veganlusest ja toitumisest

Viimaste aastatega on aina jõulisemalt hakanud inimeste seas levima muutuste tegemine oma toidulauas. Rohkem tähelepanu on hakatud pöörama sellele, kui suure osa menüüst moodustab loomne toit ning kuidas seda kas suuremal või väiksemal moel vähendada. Siin kohal saab mängu tuua kaks mõistet: „vegan“ ja „vegetaarlane“. Kuigi need kaks väljendit on üsna sarnased, on neil tähtis vahe.
Vegan on inimene, kes lisaks lihale ei tarbi muna- ja piimatooteid ehk kõik mis on pärit loomalt, seda ei sööda. Vegetaarlane liha ei söö, küll tarbib ta piima- ja munatooteid.
Sellest lähtuvalt tegin intervjuu Epp Libega, kes on aastaid olnud vegan ning peab enda toidublogi ja teab üht-teist rääkida veganlusest.

  1. Millal hakkasid üle minema vegan toidu peale ja kas (eriti alguses) on tekkinud tõrkumisi, et tahaks liha süüa?
    “Tere olen Epp! Olen 16 aastat omnivoor ja 4 aastat taimetoitlane olnud.” Üldiselt ma sellist enesetutvustus ei eelista. Paraku kohtab seda virutaalmaailmas palju ja mõni soovib end nii sildistada. Seetõttu pole ma ka otseselt arvestust pidanud, millal taimetoidule üle läksin. Eks see kuskil 3-4 aastat tagasi oli. Mind isiklikult ajas juba pikemat aega piimatoodete tarbimine aina enam iiveldama ja pead valutama. Palju on küsitud, et kas ma liha vahest igatsen ka. Ütlen ausalt, et sugugi mitte. Isegi liha lõhn ei kutsu tarbima, pigem tekitab õõvastust.
    Vegan on rohkem elustiil kui puhtalt toitumine. Sellisel puhul hindad elus muu ka ümber lisaks loomse toidu söömisele. Algus võib olla veidi keeruline, sest harjumustest on raske loobuda, kuid mul seda muret polnud. Siiski pole ma imeinimene ja vigadeta, seega mõned korrad aastas sugulaste, sõprade pool ikka sattus paar hallitusjuustu tükikest suhu. Maitse igatsusest, kuid hiljem kohe teadvustades, millega tegu oli ja tagatipuks pole vaja halvaks läinud toitu tarbida. Siinkohal ei tolereeri ma end veganiks nimetavat hommikuti singivõikusid sisse vintsutavat tegelast, kes toob ettekäändeks inimliku nõrkuse ja ebaperfektsuse. Vigu teevad kõik, kuid oluline on, et sa annad iga päev endast parima järgides enda tõekspidamisi ja arvestades teiste elavatega maamunal.
    Vähemalt jaanuarist pole me õega enam neid pisiapse lubanud.
  2. Kuidas tekkis see idee, et teeks muutuse ja hakkas vegan toitu sööma?
    Eelkõige andis tõuke tervis. Enamasti ei toimu sel juhul üleminek spontaanselt, vaid eelkõige jälgid oma keha reaktsioone ja üha parema toitumise puhul kujuneb välja õige kehatunnetus. Mul on lapseeast saati olnud erinevad allergiad – kassi, hobuse, sarapuu, paju, tolmu, hallituse. Samuti tundsin, et liha süües jäi mu toidulaud kuidagi kesiseks. Toitu oli raske seedida ning leiba luusse laskmiseks kulus liialt palju aega. Lihast loobudes muutus mu toidulaud palju värvilisemaks. Sain toidust pigem tohutult energiat kui kurnatuse tunnet. Siiamaani tunnen, et olen kogu aeg justkui “Duracelli” jänes. Ajapikku vähenesid olulisel määral ka allergiad ning ei mäleta, millal viimati haige olin, mis näitab, et immuunsus on oluliselt tugevnenud. Muidugi oli suur mõju ka mind ümbritsevate inimeste poolt. Mitte et nad mind selle koha pealt pehmeks oleks rääkinud, vaid märkasin kui terved, energilised, siirad ja elurõõmsad nad välja näevad. Tahtsin tunda ka sellist rõõmu elamisest ja söömisest. Minu jaoks on toit tervise alus!
  3. Kas Eestis on raske olla vegan (toiduainete kättesaadavuse poolest)?
    Eestis on lihtne olla vegan. Kõik põhiline söögiks vajaminev on käeulatuses. Kaunviljad, teraviljatooteid, puu-, juur- ja köögiviljad, seemed, pähklid jpm. on müügil kõikides nii suuremates kui ka väiksemates poekettides taskukohaste hindadega. Lisaks on võimalik värsket kraami soetada turult või seda ise kasvatada. Tuleb küll arvestada puu- ja aedvilja hooaegadega ja sellele vastavalt oma menüü koostama või siis külmutatud töötlemata tooraineid varuma.
  4. Kuidas inimesed üldiselt suhtuvad sellesse, et sa vegan oled? Kas oled negatiivset tagasisidet kogenud?
    Sõbrad ja pere suhtuvad minu veganlusse positiivselt. Õde loobus lihast varem kui mina. Kodus teen süüa ainult mina, seega pole mu vanematel pääsu mu improviseeritud toitude maitseelamuste eest. Ja mis kõige toredam, need maitsevad neile! Tegutsen hobikokana, seetõttu saavad ka paljud mu sõbrad ja tuttavad mekkida mu taimseid roogasid ja maiustusi. Ühtlasi saan neid sel teel inspireerida ja harida taimetoidu valdkonnas. See paneb nii mõndagi mõtlema enda toitumisharjumuste üle. Ma ei toonita seda, et olen vegan. Küll aga teen promo nii oma blogiga kui ka erinevates seltskondades oma toite tutvustades. Enamasti paneb inimesi imestama pigem see, kui palju ma söön. Küsimust, kas ma ikka kõik toitained oma toidust kätte, esineb üha harvem. Negatiivsed kogemused puuduvad.
  5. Sul on oma söögiblogi, Köögiimpro, kas ja millised vastutused selle pidamisega kaasnevad?
    Blogi pidades peaks kujunema regulaarsus ja rütm postituste lisamisel. Näiteks, kui lisad kuu jooksul ühe postituse, siis on ka lugejatele teada, kuna umbes võib uut ootama jääda. Ma pole ausalt öeldes omale rütmi sisse saanud, kuna tegelen nii paljude asjadega korraga. Sellest tuleneb ka blogi ebaregulaarne täitmine. Hetkel koostan küll plaani, mida paremini teha.
  6. Mida soovitad neile, kelle mõtteis mõlgub idee proovida vegan toidu peal olla?
    Novembrikuus soovitan osa võtta vegan väljakutsest. Selle kohta leiab infot järgneva lingi alt: http://loomadenimel.ee/vegan-valjakutse/.
    Samuti soovitan alustada erinevates vegan foorumites, blogides, vegan.ee’s ringi tuustimisega, kust leiab palju suunavat infot vajalike ainete saadavuse kohta ja retsepte. Ära sunni ennast! Käitu täpselt nii nagu su keha ütleb! Kui oled juba lihatoodetest suutnud loobuda, siis tasapisi asenda lehmapiim taimsete piimadega. Ja näiteks kookospiimast leiab head alternatiivi juustude, kreemide, jäätiste jms valmistamiseks.
  7. Kui soodne on tudengil olla vegan?
    Vägagi soodne. Olen alati mõelnud, et kui tudengid on nii vaesed, et nende toidulaua moodustavad vaid kartul ja makaronid, siis miks ei katseta nad neid valmistada erinevatel meetoditel. Näiteks annab kartulile lisada veidi muid maitseaineid peale soola ja pipra ning proovida keetmise asemel hoopis aurutamist ja võib saada väga heade maitseelamuste osaliseks. Väga odavalt saab kokku osta ka näiteks peeti, porgandit, ube… neist vähestest komponentidest on võimalik valmistada samuti väga maitsvaid roogasid. Maitsetaimed kasvavad lihtsalt aknalaual.
    Oh. see küsimus andis mulle mõtteainet uue blogipostituse tarbeks!
  8. On sul mõni lemmikretsept, mida soovid jagada?
    Neid on palju. Kuid jagan ühte koogiretsepti, millega käib kaasas ka oma sünnilugu. Pole kohanud veel ühtegi inimest, kes seda kooki süües pettuma oleks pidanud.
    Nimelt on meil sõpradega üks väike umbusilaste nimeline kogukond. Saame nendega kokku Alam-Pedja looduskaitsealal Palupõhja Looduskoolis. Veedame koos lõbusalt aega looduses ringi uidates ja muidugi ka head süüa tehes. Suur osa meist on taimetoitlased, mistõttu on meie laual alati ka vegantoidud. Mikk Mäe kokaraamatust sain kunagi inspiratsiooni ühe porgandi-pähklikoogi valmistamiseks. Nii olengi selle retsepti meie seltkonnale vastavaks mugavdanud. Seda kooki valmistan peaaegu igal meie kokkusaamisel, kuna lisaks heale suutäiele magusale on see hea energiasüst ka matkal olles. Umbusilaste porgandikoogi retsept on järgmine:
    Terve ahjuplaaditäie jaoks läheb tarvis 4 tassi kapis leiduvate jahude segu, 6 riivitud porgandit, 1 tass pruuni suhkrut, 1 tass vett, 1 ja pool tassi taimeõli, 2 spl õunaäädikat, 2 tl soodat, 2 tl kaneeli, veidi kardemoni, ingveri pulbrit, muskaati, 100g tumedat šokolaadi, 2 peotäit pähkleid, 2 peotäit rosinaid, 2 peotäit seemneid. Sega jahud suhkru, sooda ja maitseainetega kokku. Lisa vesi, õli ja äädikas. Sega ühtlaseks massiks kokku. Lisa tükeldatud šokolaad, pähklid, seemed, rosinad, porgand. Küpseta eelsoojendatud ahjus 185 kraadi juures 45 minutit.
    Soolaste roogade hulgast on mu lemmikuks kujunenud üks tatraroog. See on selline roog, mida saan valmistada, kui aga tuju tuleb, kuna komponendid on enamasti alati kapis olemas. Selle valmistamiseks läheb tarvis 1 tass tatart, 1 paprika, umbes 10 šampinjoni, 1 brokkoli, 1 sibul, 2 küüslaugu küünt, 1 purk ube. Keeda tatar. Prae hakitud sibulat pannil mõned minutid. Lõika paprika, seened, brokkoli väiksemateks tükkideks. Lisa koos ubade ja hakitud küüslauguga pannile. Hauta umbes 10 minutit. Lisa keedetud tatra hulka. Nii lihtne ongi!